Kuidas taastada motivatsioon millegagi, mis kunagi põletas su läbi?
Jagan oma kogemust läbi jõutreenigute.

Võistlussportlasena ja personaaltreenerina elasin sõna otseses mõttes trennisaalis. 6 jõutrenni nädalas, pluss kardiotrennid enne võistlushooaega. Treenisin kuni piirini – kus see ei olnud enam nauditav ega tervislik.

Võistlemisest on möödas nüüdseks kuus aastat. Tagasi vaadates on olnud huvitav näha, mis on toimunud minu treeningutega.

Kui ainult turundusest ja müügist ei piisa.

Sa võid teha kõik "õigesti" – sul on ilus koduleht, selge teenus, sotsiaalmeedia jookseb ja sõnum tundub paigas.
Aga kliendid ei tule.
Ja siis hakkad mõtlema, mida veel saaks paremini. Rohkem reklaami? Uus pakkumine?

Aga võib-olla on probleem palju sügavamal.

🌀 Kas võiks olla olemas selline sõna nagu "äri-terapeut"? Või mis?

Olen süsteemne terapeut ja kasutan oma töös pere- ja ärikonstellatsiooni meetodit. Minu jaoks tähendab see seoste, skeemide ja dünaamikate nähtavaks tegemist – ükskõik, kas me räägime paarisuhtest või tööst.
Naljaga pooleks olen vahel öelnud, et mul ei ole vahet, kas inimene räägib mulle oma suhteprobleemidest või tööalastest väljakutsetest – tihti tuvastan mustrid, mis on pärit lapsepõlvest, peresüsteemist või varasematest elukogemustest.

See, mida sa kohe lugema hakkad, ei ole ainult analüüs või nõuanne – see on olnud ka minu enda teekond. Kirjutan seda hetkel, mil lõpeb järjekordne võistlushooaeg fitnessisportlastel. Iga hooaja lõpp paneb mind taas mõtlema sellele, kui palju on sportlase identiteedis kihte, vastuolusid ja küsimusi. Ja kuidas selle kõigega emotsionaalselt ja ka füüsiliselt toime tulla. See tekst on sündinud nii isiklikest kogemustest, õpingutest kui ka töödest klientidega.

Suvi on kohe ukse ees.

Kas oled üks neist, kes peeglisse vaadates tunneb taas… et ei jõudnud sinna, kuhu lootsid?
Et järjekordne imedieet või uus programm lihtsalt ei toiminud?
Ära muretse – asi ei ole tahtejõus.
Asi on palju sügavam.
Tugeva tahtejõuga dieedid võivad tuua edu… vähemalt korraks.
Aga miks see ei jää püsima?
Või miks me murdume juba enne lõppu – stressi, ärevuse või väsimuse all?