Oleme kõik nagu šveitsi juust - aukudega.

Kes on minu juures teraapias käinud, on seda väljendit võib-olla kuulnud.

Mida ma selle all mõtlen?
Meil kõigil on oma lapsepõlvekogemus. Ideaalset lapsepõlve ei ole olemas.
Lapsena kogeme kõik väiksemaid või suuremaid traumasid, hetki, kus hoolt või tähelepanu jäi puudu.

Vahel taban end mõttelt: kuidas ma täiskasvanuna käitun justkui endiselt nagu laps? Mitte lapsemeelselt, vaid... sama mustri sees.

Kui lapsepõlves oli näiteks karm isa või pidevalt pinges keskkond, siis pididki olema valvel. Pidevas kontrollis – jälgima, et midagi valesti ei läheks, et ise ei ärrituks, et keegi teine ei ärrituks. Sest muidu... võis midagi juhtuda.

Miks on oluline terveneda lapsepõlvetraumadest?

... et need meid enam ei mõjutaks
... et saaksime mineviku lahti lasta
... et me ei kordaks mineviku mustreid

Järgnevalt 5 kõnekat lapsepõlvetrauma arhetüüpi: