Ja kõige selle sees olles, mida karmimad need on ja mida rangemalt neist kinni pean, seda paremini end tunnen, seda uhkem enda üle olen, seda kõrgemalt end saan tunnustada, seda turvalisem kõik on. Ma saan hakkama! Ma olen tubli! Ma olen keegi!

Aga kust see tuleb? Või õigemini kust see kõik minu jaoks tuli?

Ikka ja jälle jõuan juurte juurde tagasi. Koju. Lapsepõlve. Isegi esivanemateni, sest laias plaanis on paljud meie mõttemustrid, käitumised, tõekspidamised kordunud põlvest põlve. Meie vanematel oli raske ja meid kasvatati selles vaimus, et elu ongi raske. Tuleb pingutada. Kui kõik on lihtne, siis järelikult pole piisav. Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus.

Vanemad on olnud nõudlikud ja seadnud meile reegleid, tingimusi. Võib-olla mitte otseselt, aga kaudselt. Või ei saanud me piisavalt tunnustust ja selle saamiseks pidime oleme enda vastu nõudlikud. Või oleme alateadlikult solidaarsed oma vanemate tõekspidamistele. Siinkohal ei ole mõtet vanemaid või esivanemaid süüdistada, nad ei osanud teisiti. Ka mina olen ema ja ka mina ei osanud teisiti.

Kasvades suuremaks kaovad ära meie elust meie vanemad oma nõudmistega. Aga mida teeme meie? Kui vanemad ei tee seda enam meile, siis hakkame me ise endale seda tegema. Me oleme ju sellega harjunud, nii on kogu aeg olnud, me ei oskagi teisiti.

Seda kõike ei olnud lihtne endale tunnistada. Päriselt ei olnud lihtne. Ja veel raskem on nendest piiridest välja astuda. Piirid kaotada.