Seoses kooli praktikumidega hakkas neid küsimusi mulle palju tulema nii minu enda seest kui ka väljastpoolt. Ise omas peas jääme oma mõtetega tihipeale ketrama. Me küll küsime endalt ja leiame ka vastused, aga ikkagi võime jääda toppama. Vahest aitab endasti välja kirjutamine, aga vahest ei aita seegi.

Ühel järjekordsel harjutusel olles kliendi rollis oskas terapeudi rollis olev minult küsida väga õigeid küsimusi.
Mis on minu jaoks naiselikkus?
Vastus: ma ei tea.

Kui öelda naiselik, siis milline naine välimuselt tuleb esimesena silme ette?
Vastus: Meenub kuskilt pubeka ajast selline kõrgetel kontsadel ja miniseelikus väljakutsuv naisterahvas, kes pidudel meestega flirtis. Kindlasti on tal midagi punast. Kindlasti on ta väga heas vormis, väga seksikas ja üldsegi ta oskab oma seksikust ära kasutada, kui vaja.
Muidugi tekib minus trots, et ma kindlasti ei taha olla selline ja surun naiselikkuse endas alla. Teen kõik selleks, et mitte välja näha selline. Ei mingeid kontsi ja kleite. Parem olen edasi dressides-tossudes, et mitte välja näidata minu tõlgenduses siis enda naiselikumat ja seksikat poolt. See tuleb mängu vaid siis kui selle saab enda kasuks tööle panna. Küll ma omajagu seda ka oskan, aga sellest ongi arusaam, et keha on nagu töövahend.

Aga kui välja jätta väline pool. Siis milline on naiselik naine sisemiselt?
Vastus: Selline õrn, isegi nagu saamatu. Selline, kes ei saa hakkama ilma meheta.
Ja jällegi tabasin end mõttelt, et minu kujutluses on ka sisemine naiselikkus mingisugune äärmus ja kindlasti ei soovi ma selline olla. Ma saan ise hakkama. Ma saan kõigega ise hakkama. Aga see on mehelik energia ja olek. Isegi emadus on mehelik energia, sest ka emaduses on päris palju seda, et ema peab kõigega hakkama saama. Emaduse ülesanne on ju lapse eest hoolitsemine ja seejuures tuleb hetkeks enda nõrkus ja vajadused kõrvale tõsta. Siit edasi mõtteid arendades pereelule väikeste laste kõrvalt ja eks nii mõnelegi on tuttav olukord, kus meest ei usaldata piisavalt lapse eest hoolitsema ja tehakse ise kõik ära ja lõpuks hoolitsetakse veel mehe eest ka ja ... ja ... ja.... lõpuks ongi ema ja kari lapsi. Aga kuhu see naiselik naine veel ära mahub?

Sellised taipamised panid lausa ohkama. Mis siis teha? Eks tulebki seda kõike endale lihtsalt tunnistada. Hea oleks ka minna sügavamalt ja peresüsteemis kaugemale ning uurida, kust ja miks sellised arusaamad on minuni jõudnud? Eks minu emagi on mõnes mõttes sarnane ja see pole juhus. Siinkohal nimetaks ära imelised konstellatsiooni põhimõtted, mis on suureks abiks, aga konstellatsioonidest on mul plaan pikemalt mõtiskleda edaspidi.

Aga tagasi selle harjutuse juurde. Sel hetkel ma tunnistasin endale neid taipamisi ja edasised vastused tulid juba suhteliselt lihtsalt minu enda seest.

Milline võiks olla minu naiselikkus, mida ma hetkel soovin?
Vastus: Selline õrn, usaldav, oma enda keha ja südame häält kuulav. Kindlasti ilus nii seest kui väljas ja iseendaga rahulolev. Kohe selline mõnusalt hea tunne, et igal sammul teeks oma kehale ja hingele pai. Selline, kes ei pea olema tugev, vaid lubab endal olla ka nõrk ja haavatav ning paluda abi. Ja mis kõige tähtsam, oskab ka seda abi vastu võtta ja tunda, et ta on väärt abi saama. Ehk siis lihtsalt olla lubamises.
Taas sain tõdemuse, et tulla välja sellest olen-tugev-maailmast, siis ainuke tugevus on lubada olla nõrk. Leida üles see väikene Mina endast ja see haavatavam ja õrnem naispool ning lihtsalt lubada olla mina ise.