Lapsed on imelised. Nad on oma vanematega väga seotud, võtavad üle nende tundeid ja emotsioone, päästavad meid, teevad paljuski meie eest. Kui laps on haige, siis kui palju me vaatame iseendale otsa. Kas see nohu on äkki minu enda valamata pisarad? Kas lapse köha on minu väljaütlemata asjad. Kas ninaverejooksu taga on minu enda üle jõu käiv pingutus. Ja nii edasi ja nii edasi. Need on vaid lihtsamad näited.

Mul on aastaid üks raamat nagu piibel. “Sinu keha räägib sinuga”. Kui mul kuskilt valutas, siis ikka sirvisin, mis selle tähendus võib olla. Mingi aeg olin ise terve kui purikas, aga lastel tekkisid erinevad sümptomid. Ravisin ja käisin arstide vahet, aga ei midagi. Kui kõik oli tehtud ja järgi proovitud, siis alles hakkasin analüüsima, mida see sümptom Mulle tahab öelda? Osad sümptomid on raamatust näpuga järge ajades ja analüüsides ise end avanud ja osad on avanud end konstellatsiooni väljal.

Lapsed on imelised. Nad on meie peeglid. Nad võtavad paljuski üle oma vanematelt ja samamoodi võtame meie üle oma vanematelt.