Motivatsiooni on lihtne tekitada, kui eesmärgiks on olla natuke parem kui eile, kui tunned rohkem kuuluvust, kui sul on rohkem kontrolli ja saad ise tempot valida.
Aga kuidas leida motivatsiooni siis, kui oled olnud mingil alal tipus?
Kui sa enam ei soovi tippu pürgida, aga samas ei taha ka lihtsalt loobuda.
Tahaks tegutseda edasi, aga tasakaalukalt. Inimlikult. Ilma pideva tõestamiseta.

Olen nõustanud palju kliente, kes on olnud täpselt samasuguses kohas –
kus kogu enesetunne ja identiteet on olnud seotud mingi konkreetse ala või saavutusega.
Ja siis, mingil hetkel, ei jaksa enam. Või ei taha. Või pole see enam kooskõlas sellega, kes nad täna on.
Koos oleme otsinud uusi tähendusi, lubanud lahti lasta vanadest standarditest ja aidanud neil leida tee tagasi iseendani – ilma, et nad tunneks, et nad annavad alla.

Aga minu enda sees on mul ikkagi see dilemma...
Kuidas tegutseda samal alal edasi, kui motivatsioon ei tule enam kõrge eesmärgi kaudu? Seda märkan nii jõusaali treeningutega kui ka pulmafotograafia suunal.
Kas on võimalik jätkata, aga madalama sihiga – ilma et see tunduks justkui “poolik” või “mitte piisav”?
Miks ei tundu madalam eesmärk päris see õige asi?

See on olnud minu jaoks huvitav eneseanalüüs. Ma usun, et ma ei ole sellega üksi.
💭 Kas sul on olnud sarnane kogemus?
Oled sa pidanud ümber mõtestama oma suhte eesmärkide ja saavutustega?
Mis on aidanud sul edasi liikuda, ilma et peaks kogu identiteeti vahetama?